DO – KHYI

Tiibeti Mastifi vanuseks arvatakse 3000 aastat ja ta pärineb, nagu nimigi ütleb Tiibetist. Eri allikate järgi ulatub Himaalaja mäestikus ja selle ümbruses elanud suure valvekoera ajalugu aga lausa 60 000 aasta taha. Meie päevil läänemaailmas Tiibeti mastifina tuntud koerte eellased tegutsesid karja-, pere- ja kloostrivalvuritena laias piirkonnas, mis ulatus Bhutani Kuningriigi mäestikest kauge Mongoolia steppideni ja tänase India aladelt Hiina keisrikojani.

Arvatavasti Tiibeti platoolt Bhutani, Mongooliasse ja Nepaali levinud valvekoerad tekkisid aastatuhandete jooksul ränkade tingimuste ja loodusliku valiku tulemusena, mida vaid pisut mõjutas inimese käsi. Mõjutustöö näiteks on veel mitte väga ammu Tiibetis kasutusel olnud valvekoera aretusmeetod, mille kohaselt suleti kutsikate pesakond emast lahutatuna koopasse. Koopaava ette veeretati kivi ning igal nädalal lasti sinna kinnipüütud hunt. Hunt tappis mõned kutsikad enne kui need talle oma elu eest võideldes otsa peale tegid ning seejärel oma saagi lihast, verest ja kontidest toitusid. Viimaks jäi selle aretusviisi järgi koopasse ainult üks kutsikas, kes kontide keskelt välja lasti ja „koeraks tehti“.

Kirjanduses leidis Tiibet mastif esimest korda mainimist 1121 e.m.a, kui Hiina lääneosast pärit Lui provintsi inimesed saatsid Hiina keisrile Wu-Changile Tiibeti koera, keda nimetati ngao’ks.

Kirjeldatud koer oli 122 cm kõrge. Arvatakse, et see tõug pärineb Tiibeti hundist, kelle karvastik on peaaegu must ning kes elutses kõnnumaadel, harjunud raskete elutingimuste ning suurte temperatuurikõikumistega. Himaalaja kloostrite lähistelt leitud koopamaalingutes kajastub nende primitiivne välimus ja tõendid selle kohta, et nad olid kasutusel eelkõige valvekoertena.

Erilise välimuse ja vastupanuvõimega koera on mainitud ajaloolistes dokumentides alates Aristotelesest (384-322 e. Kr) kuni Marko Polo reisikirjeldusteni Aasiasse aastal 1271. Mõningate teooriate järgi on need Buddha õpetuse raevukad valvurid kõigi mastifite ja mäestikukoerte esiisad, kes rändasid Euroopasse Aleksander Suure vallutusretkede käigus. On andmeid Tšingis-Khaani hiigelarmee erilisest koerterügemendist, mis koosnes Mongooliast ja Tiibetist hoolikalt valitud hiiglaslikest valvekoertest. Metallturvisesse rüütatud viirastuslikud sõjakoerad olid kasutusel rünnakul, aga ka tagala kaitsel.

Kauget päritolu kinnitab ka fakt, et Hiinas Han dünastia hauakambri (206 e.m.a. – 220 m.a.j.) avamisel leiti hauapanuste hulgast 14 sm kõrgune savist valmistatud tiibeti mastifi kujuke.

Hoolimata märkimisväärselt pikast ajaloost ei jõudnud see tuntust kogunud koeratõug laialt levida. Just Tiibeti geograafilise asendi ja isoleerituse tõttu oli Tiibeti mastifite importimine keeruline. Esimene Lääne kallastele jõudnud teadaolev Tiibeti mastifi arvatakse olevat 1847 aastal Lord Hardinge (tollane India asekuningas) poolt kuninganna Viktoriale kingitud isane koer. Hiljem 1880 aastal tõi Edward VII (Walesi prints) kaks koera tagasi Inglismaale. Kui Hiina Tiibeti annekteeris, kadusid paljud algupärased liinid – kas siis massilise hävitamise või aktiivse ekspordi kaudu. Neid viidi Taiwani, Hongkongi ja paljudesse teistesse riikidesse.

Alguses elasid koerad nii avalikes kui eraloomaaedades puuriloomadena ning olid hinnatud kui eksootilised kiskjad. Esimene Tiibeti mastifi pesakond sündis Euroopas 1898. aastal Berliini loomaaias. Tiibeti mastifite aretuse algusajaks võiks lugeda aastat 1931, kui Suurbritannias, Mr Eric Bailey kennelis sündis esimene Tiibeti mastifite pesakond.

Peale II Maailmasõda tiibeti koeri Euroopas enam ei leidunud. Üksikud koerad, kes Euroopasse toodi, olid eurooplaste jaoks keerulise ja raskesti mõistetava iseloomuga. Kuid nende hulgas oli ka nö “pehmeid koeri” – leebe ja hea iseloomuga isendeid, keda kasutati aretuses väga palju. Eesmärgiks ei olnud mitte tõu algupärast iseloomu rikkuda, vaid tõugu sotsialiseerida elama ka teistsugustes tingimustes. Inimestel, kes hakkasid 70-ndatel neid koeri Euroopasse tooma, olid hoopis teised eesmärgid. Kaastunne Tiibetis toimunu vastu, armastus selle maa vastu – need olid põhilised tegurid, miks üldse väike huviliste grupp tõuga tegelema asus. Huvi tõu vastu oli laiaulatuslik, kuna tiibeti mastifit peeti Tiibeti kultuuri pärandiks.

Tiibeti mastifi aretus Eestis algas 1990. aastate lõpus. Pikka aega ei tuntud tõu vastu suuremat huvi, kuni saabusid siia koerad Euroopast. Nende järglased olid hea välimiku ja suurepärase iseloomuga näitusekoerad, keda võis üha rohkem kohata inimeste keskel. Nii jäi see põnev tõug silma ning algas järjekindel aretustöö ja uute koerte importimine Eestisse. Järgmise kümnendi jooksul toimusid tõus suured muutused. Imporditi uued liinid Euroopast, Indiast, Hiinast ning läbi Tšehhi Taiwanist. 2011. aasta alguse seisuga on Eestis registreeritud 1209 Tiibeti mastifit. Suurema osa sellest moodustavad Eesti kennelites sündinud järglased. Kunagise vähe tuntud koeratõu populaarsus kasvas sedavõrd, et Eesti Kennelliidu statistika põhjal valiti see 2012 aastal eesti populaarsemate tõugude hulgas viiendale kohale labradori retriiveri järel. „Tiibetlaste“ ja elanike suhtarvult on Eesti maailmas tõenäoliselt esikohal.

See pole ka ime, sest ta sobitub hästi meie kliimasse, pelgamata nii külma kui kuuma. Ei vaja erikoolitust ega ööpäevaringset tähelepanu. Ta on laste-ja peresõbralik ning suurepärane territooriumivalvur.

Tiibeti mastif on jõuline, hea kehaehitusega, auväärne ja sõbralik. Tal on üsna lai pea, massiivne kolp, hästi rõhutatud kuklakühm ning üleminek otsmikult koonule. Koon ja kolju on ühepikkused või on koon veidi lühem. Koon on neljakandiline, lai ja hästi täitunud. Mõõdukalt rippuvad mokad. Tal on käärdhambumus, kuid lubatud on ka tanghambumus. Silmad on keskmise suurusega, väljendusrikkad, pruunid, ovaalsed, kergelt viltu ja lahus asetsevad. Kõrvad on kesmise suurusega, kolmnukrsed, rippuvad, hoiduvad madalale, kaetud siidja karvaga.

Kael on lihaseline ja jõuline. Hästi kumer kukal, mitte liiga rõhutatud lõualott. Kaela ümbritseb lakk. Keha on kergelt nelinurkne, lame ja jõuline selg, lame laudjas. Sügav ja mõõdukalt lai rinnakorv küllalti ümarate roietega. Tal on hästi tahapoole hoidvad õlad, sirged esijalad, kerge nurga all kämblad. Jõulised tagajalad, hea nurga all põlve- ja kannaliigesed, madalad pöiad ja paralleelsed tagajalad.

Käpad on suured, jõulised ja hästi koondunud. Varvaste vahel tihedad karvad. Karvakte on isastel paksem kui emastel. See koosneb pikast ja paksust kattekarvast ja rikkalikust aluskarvast. Soojadel aastaaegadel on karvkate napim. Pealiskarv peab olema peen, sirge ja eemalehoidev. Kael ja õlad on kaetud paksu lakaga. Tal on kohev saba ja reite tagaküljed on rikkaliku karvastikuga. Eripärane on tiibeti mastifi karva juures see, et sellel puudub koertele omane spetsiifiline lõhn ka siis kui karv on märg. Ka ei tekita see karv reaktsiooni neil inimestel, kes muidu koerte suhtes allergilised on.

Värvus on varieeruv: sügavmust, must ja punakaspruun, kuldse erineva toonid, halli erinevad toonid ja hall kuldkollaste laikudega. On lubatud valge rinnalaik ning väikesed valged laigud käppadel. Silmade kohal, jalgade alumisel osal ja sabaotsal esinevad punakaspruunid ja kuldkollased laigud. Turja kõrgus on isastel vähemalt 66 cm, emastel 61 cm.

Hea liikuvuse, jõulisuse, tugeva ning hästi arenenud kehaehituse ja luustiku tõttu on tiibeti mastifit kasutatud nii raskete kandamite transportimisel, kui ka suurte metsloomade jahtimisel. Ta on võimeline nõtkelt ja vastupidavalt liikuma erinevatel maastikel. Tiibeti mastif pole ilmastiku suhtes nõudlik.

Oma kodumaal Tiibetis, on ta esmajoones karjavalvur, kaitstes seda nii kahe- kui ka neljajalgsete kallaletungijate eest. Just valvuri- ja kaitseinstinkti ongi tiibeti mastifite juures kõige tähtsamaks peetud. Ta ei ründa kunagi esimesena ja lähtub ohuolukorras peremehe hoiakust. Kuigi oma territooriumile ta võõraid hea meelega ei luba, aktsepteerib ta peremehe nõudmist ning jääb peale olukorraga tutvumist kuskile vaateulatusse. Soovitav ei ole sisened aeda, kui perereahvast kodus ei ole, sest et kaitstavalt territooriumilt ei lase tiibeti mastif ilma peremehe loata kellelgi väljuda, õigustades oma suurepärast rolli koduvalvurina.

Valvekoertena on eriti hinnas tiibeti mastifite levialadel musta-ruuge värvikombinatsiooni ja kulmude kohal asuvate ruugete laikudega koerad. Aasias levinud uskumuse kohaselt on taolised laigud valvuri „topeltsilmad“, mis valvavad ka siis kui koer magab. Halbade olendite lähenedes kihutab „topeltsilmadega“ koer kurjad vaimud, inimesed või loomad kartmatult minema. Selliseid uskumusi, mida teatud värvid koera karvkattel tähendavad, on tiibeti mastifi puhul välja kujunenud teisigi. Valge laik koera rinnal on Mongoolias ja Tiibetis valvuri puhta ja vapra südame tundemärk. Sellised koerad kaitsevad peremeest ja oma hoolealuseid vankumatult, oma elu hinnaga. Valgete käpaotstega koer on mõnes piirkonnas levinud uskumuste järgi näppaja. Valge sabaotsaga koera peetakse Mongoolias argpüksiks, Tiibetis aga tsampavargaks. Üleni valget koera aga erakordseks õnnetoojaks, valge märk koera laubal on samuti erakordne – Buddha märk.

Täna on tiibeti mastif muuhulgas tuntud väga hea näitusekoerana. Ka Eesti kasvatajate aretustöö on jõudnud väga kõrgele tasemele. Selle tõestuseks on suurvõidud koertenäitustelt kogu Euroopas.

Läänes aretatud tiibeti mastif on kõigest hoolimata toonud Aasia kodumaadelt kaasa oma esivanemate iseloomujooned ja käitumislaadi. Kuigi tiibeti mastif on peresõbralik koer, olles suurepärane mängukaaslane isegi lastele, ei tohi unustada, tegemist on tõuga, keda siiski esimeseks valikuks algajale koerasõbrale ei soovitata. Ennekõike sobib ta rahulikumale inimesele, kes naudib koeraga koosolemist. Temaga kontakti saavutamine nõuab palju pühendumist, telepaatiat ja täielikku vastastikust usaldust.

Tõu omapäraks võib kindlasti lugeda nende väljaelamist mängu kaudu ja seda üldjuhul ainult liigikaaslastega. See ei ole tõug kes jookseb palli ja muude visatud asjade järele. Urinalaadne häälitsus, mida tihti kuuldavale lastakse, ei tähenda ähvardust, vaid see võib hoopis osutuda jutuks, millega teist mängima kutsutakse. Ta peab tingimata saama osaleda ka igapäevases pereelus. Kui koeraga kohtuda ainult söögiaegadel, kasvab temast kindlasti probleemne koer. Tiibeti mastifi suurim vaenlane on igavus, siis otsib ta tavaliselt väljapääsu oma territooriumilt ning sageli ka leiab selle.

Ei saa unustada, et selle tõu esindaja vajab liikumiseks suurt territooriumi. Talvel magab ta hea meelega lumehunnikus. Tema paks kasukas, millel on tihe aluskarv, võimaldab seda nautida. Töötava „tiibetlase“ loomulikeks vastasteks on hundid, lumeleopardid ja (võõrad) inimesed, aga ka kotkad, maod jne. Sestap ei tasu imestada kui teie „tiibetlane“ näiteks raevukalt madallennul toonekurge ründab. Arvestada tuleb ka seda, et tegemist on öise valvajaga, kes kipub korda pidama just öösiti, andes sellest häälekalt ka märku.

Tiibeti mastifi õpetamisega, on vaja alustada enne, kui ta hakkab maailma avastama. Kuna tegemist on suure ja põikpäise koeraga, siis on kuuletumine hädavajalik. Ta saavutab vaimse küpsuse alles 2-4 aastaselt, seni tuleb arvestada tema kutsikaliku käitumisega ning olla kannatlik. Ehkki ta saab väga hästi aru, mida temalt oodatakse, võtab selle kinnistamine palju aega. Tema õpetamiseks sobib ainult range ja kindel hääletoon, üheselt esitatud nõudmised ning palju kiitust. Karjuda ja lüüa ei tohi. Agressivne käitumine kaotab kontakti, mida hiljem on taastada väga raske.

Huvitav on see, et hoolimata oma suurusest võib tiibeti mastif sageli toidust keelduda, käitudes vahel isegi nagu ilmajaam. Külmade ilmade tuleku eel muutub ta söögiisu üliheaks. Suvel kuumaga pole ime, kui toidukaussi terve nädala jooksul niisama edasi tagasi tassida tuleb. Kui tiibeti mastif keeldub toidust mõned päevad, siis ei ole ta haige. Ta lihtsalt on niisugune.

Kuigi üldjuhul on tiibeti mastif rahuliku iseloomuga, seltsiv, tasakaalukas, lojaalne ja lahke olekuga, leidub siiski ka teistsuguseid näiteid. Erialakirjanduses on muuhulgas öeldud, et tiibeti valvekoerad on oma olemuselt isemõtlevad tapjad, kes on aastatuhandete jooksul arenenud töötama inimese juuresolekuta, iseseisvalt. Ilma hoolikalt sotsialiseerimata ja treenimata muutub koer kontrollimatuks ja peremehelegi ohtlikuks relvaks. Samas on Cesar Millan, kes on telekanali National Geographic saate „ Koeralausuja“ täht, rõhutanud, et on suur viga süüdistada koera probleemides tema tõugu. Samamoodi võiks üldistada inimesi rassi ja rahvuse põhjal – kõik latiinod on laisad, kõik iirlased on joodikud või kõik itaallased on gangsterid. Kui tahame mõista koera käitumist ja seda parandada, siis on tõug tähtsusjärjekorras alles kolmas pärast looma ja koera. Millani arvates ei ole probleemseid tõuge, küll aga ei ole puudust probleemsetest omanikest. Isegi kõige agressiivsemate koerte puhul, keda Millan on nimetanud „punase tsooni“ koerteks, on ta rõhutanud, et nad ei ole sünnist saadik halvad – koletiseks on neid kasvatanud inimesed. Agressiivsus ei ole ühegi koera loomupärane seisund vaid tasakaalutuse tagajärg. Kõik sõltub koera ja tema rahulikult enesekindla karjajuhi suhtest.

Tiibeti mastifil on iseloomuomadusi, millega omanik peab leppima, mida ei ole võimalik õpetuse ja kasvatusega muuta. Kui inimene ei ole valmis seda taluma, siis oleks mõistlikum valida mõni teine, alluvam tõug.